Uude riiki kolimine algab sageli praktilistest küsimustest: kust leida kodu, kuidas korraldada tööasjad ja kelle poole pöörduda siis, kui mõni dokument jääb arusaamatuks. Ometi sõltub kohanemine ka väikestest igapäevastest hetkedest. Kas naaber tervitab? Kas koosolekul julgetakse üle küsida? Kas lapsevanem saab kooli saadetud teatest päriselt aru?
Välismaalased ei moodusta ühetaolist rühma. Nende seas on õppureid, spetsialiste, ettevõtjaid, pereliikmeid ja inimesi, kes viibivad Eestis vaid lühikest aega. Erinevad on nii nende keeleoskus, varasemad kogemused kui ka tulevikuplaanid. Seetõttu tasub välismaalaste elust rääkides keskenduda konkreetsetele vajadustele ja olukordadele, mitte oletustele päritolu kohta.
Keda nimetatakse välismaalaseks?
Igapäevases kõnes võidakse välismaalaseks nimetada nii teise riigi kodanikku kui ka inimest, kes on hiljuti mujalt saabunud. Need tähendused ei pruugi kattuda. Välisriigi kodanik võib olla Eestis elanud aastaid, rääkida ladusalt eesti keelt ning tunda kohalikke kombeid paremini kui mõni äsja kodumaale naasnud eestlane.
Õiguslikes küsimustes tuleb lähtuda konkreetse menetluse mõistetest ja inimese staatusest. Kodakondsus, elukoht ning riigis viibimise alus on eri asjad. Näiteks ei saa inimese tööleasumise võimalusi või asjaajamise nõudeid järeldada üksnes tema emakeele põhjal.
Täpne sõnakasutus aitab vältida segadust. Kui jutt käib välistudengitest, tasubki öelda välistudengid. Kui käsitletakse uute töötajate sisseelamist, on asjakohane rääkida uutest töötajatest ja nende vajadustest.
Kohanemine algab arusaadavast asjaajamisest
Esimestel kuudel võib kõige rohkem energiat kuluda tegevustele, mis kohaliku elaniku jaoks tunduvad iseenesestmõistetavad. Üürilepingu tingimused, tervishoiuteenuse leidmine, ühistranspordi kasutamine ja kooliga suhtlemine nõuavad korraga nii keeleoskust kui ka kohaliku elukorralduse tundmist.
Kasulik on koostada isiklik tegevusnimekiri ning seada ülesanded tähtsuse järjekorda. Kõigepealt tuleb selgeks teha elamise ja töötamisega seotud nõuded, seejärel korraldada elukoht ning igapäevased teenused. Täpsed toimingud sõltuvad inimese olukorrast, mistõttu tasub ajakohast teavet kontrollida vastutava asutuse veebilehelt.
Dokumentide puhul aitab lihtne harjumus: enne allkirjastamist tuleb üle küsida kõik, millest täpselt aru ei saada. Eriti oluline on mõista maksekohustusi, tähtaegu, lepingu lõpetamise tingimusi ja vastutust võimaliku kahju eest. Vajaduse korral tasub kasutada pädevat tõlkijat või nõustajat.
Üks selge kontakt säästab aega
Tööandja, õppeasutus või teenusepakkuja saab sisseelamist lihtsustada, kui määrab inimese, kelle poole küsimustega pöörduda. Hea juhend selgitab, mida tuleb teha, mis ajaks ning kust abi saab.
Näiteks uuele töötajale antud pikk dokumentide loetelu ei pruugi aidata, kui puudub selgitus nende eesmärgi kohta. Lühike tegevuskava koos kontaktisiku ja tähtaegadega muudab ülesande arusaadavaks ning aitab vältida tarbetut edasi-tagasi suhtlust.
Keeleõpe vajab igapäevaseid võimalusi
Eesti keele oskus avardab võimalusi osaleda tööelus, luua suhteid ja korraldada oma asju iseseisvalt. Õppimise tempo sõltub aga paljudest asjaoludest: varasemast keeleõppekogemusest, tööajast, perekoormusest ning sellest, kui sageli saab keelt päriselt kasutada.
Õppijat toetab olukord, kus ta võib rääkida ka ebatäiuslikult. Kui vestluspartner vahetab iga kõhkluse järel suhtluskeelt, jääb harjutamisvõimalus kasutamata. Samas ei tohiks keerulise tervise- või lepinguküsimuse lahendamine muutuda keeleeksamiks. Sellistes olukordades on esmatähtis vastastikune arusaamine.
Igapäevaseks harjutamiseks sobivad väikesed kokkulepped. Näiteks võib töökaaslasega pidada lõunapausi alguses lühikese eestikeelse vestluse või valmistada enne teeninduskohta minekut ette vajalikud küsimused. Jõukohane ja korduv tegevus aitab õpitut kasutusse tuua.
Töökohal loevad selged kokkulepped
Rahvusvahelises meeskonnas võivad erineda arusaamad tagasisidest, ajakavast ja iseseisvusest. Üks töötaja eeldab üksikasjalikke juhiseid, teine peab tavaliseks, et ülesande täitmise viis tuleb endal leida. Kui ootused jäävad välja ütlemata, võib erinevust ekslikult pidada hoolimatuseks või oskamatuseks.
Juhi ülesanne on selgitada, milline tulemus on oodatud, kuidas tööd hinnatakse ja millal tuleb takistustest teada anda. Sama oluline on rääkida läbi suhtluskanalid: kas kiire küsimus esitatakse suuliselt, sõnumiga või mõnes ühises töökeskkonnas.
Tagasiside peaks puudutama konkreetset tegevust. Märkus „aruanne saabus kokkulepitust hiljem” annab võimaluse probleemi lahendada. Üldistus inimese päritolu kohta ei selgita juhtunut ega aita tööd parandada.
Kuuluvustunne tekib vastastikuses suhtluses
Tuttavate leidmine võib täiskasvanueas olla keeruline ka oma koduriigis. Uues keskkonnas lisanduvad sellele keelebarjäär ja teadmatus, kuidas inimestega kontakti luua. Töökaaslaste viisakus ei tähenda veel lähedasi suhteid ning üksik kutse üritusele ei taga püsivat sõpruskonda.
Suhted arenevad sageli korduvates olukordades: treeningul, huviringis, vabatahtlikus tegevuses või naabruskonna ettevõtmistes. Ühine tegevus annab vestlusele loomuliku põhjuse. Ka kohalik inimene saab suhtlemist lihtsustada, tehes konkreetse ettepaneku, näiteks kutsudes uue naabri ühisele jalutuskäigule.
Uudishimu on väärtuslik, kui sellega kaasneb taktitunne. Inimene ei pea esindama tervet riiki ega selgitama oma päritolu igas vestluses. Sageli loob parema kontakti küsimus tema huvialade, töö või nädalavahetuse plaanide kohta.
Hea läbisaamine kujuneb argipäevas
Välismaalaste kohanemisele aitavad kaasa arusaadav teave, võimalus keelt harjutada, selged kokkulepped ning korduvad kontaktid teiste inimestega. Oma osa on nii saabuja valmisolekul õppida kui ka ümbritsevate oskusel selgitada.
Praktiline algus võib olla väike: tööandja täpsustab sisseelamisjuhendit, naaber tutvustab maja tavasid või uus elanik liitub kohaliku huviringiga. Sellised sammud annavad võimaluse küsida, õppida ja tuttavaks saada. Nende kaudu muutub uus elukoht järk-järgult paigaks, kus inimene oskab tegutseda ja tunneb end kaasatuna.