Tervisemurega kaasneb sageli küsimus, kelle poole pöörduda ja kui kiiresti tuleks seda teha. Kas piisab perearstikeskusega ühenduse võtmisest, on vaja eriarsti hinnangut või nõuab olukord viivitamatut abi? Sobiva abivõimaluse valimine aitab jõuda vajaliku hindamise ja ravini ning vähendab ebakindlust.
Arst hindab inimese tervist, selgitab võimalikke haiguspõhjuseid ja kavandab koos patsiendiga edasised sammud. Vastuvõtu tulemus sõltub muu hulgas sellest, kui selgelt õnnestub muret kirjeldada ning kas uuringute ja ravi eesmärk saab mõlemale poolele arusaadavaks. Patsiendilt ei eeldata meditsiiniteadmisi. Küll aga on tema tähelepanekud ja küsimused arsti tööks väärtuslik teave.
Millise arsti poole tervisemurega pöörduda?
Uue või pikemalt kestnud terviseprobleemi korral on enamasti sobiv esimene kontakt perearstikeskus. Perearst hindab kaebusi üldtervise taustal, arvestades varasemaid haigusi, kasutatavaid ravimeid ja igapäevast toimetulekut. Vajaduse korral korraldab ta uuringuid või suunab patsiendi eriarsti juurde.
Eriarst keskendub kindlale meditsiinivaldkonnale. Näiteks kardioloog tegeleb südame ja vereringe haigustega ning nahaarst nahahaigustega. Eriarsti vajadust ei saa alati otsustada üksiku sümptomi järgi: väsimus, valu või pearinglus võivad olla seotud erinevate põhjustega. Esmane hindamine aitab täpsustada, milline käsitlus oleks põhjendatud.
Kui seisund võib olla eluohtlik, tuleb helistada hädaabinumbril 112. Sellisele ohule võivad viidata näiteks järsku tekkinud tugev rindkerevalu, raske hingamisraskus, teadvusetus või insuldile iseloomulikud nähud, nagu ootamatu kõnehäire ja ühe kehapoole nõrkus. Kiiret abi vajavat olukorda ei tohiks jätta plaanilist vastuvõttu ootama.
Kuidas arstivisiidiks valmistuda?
Vastuvõtuks valmistumine ei tähenda enda diagnoosimist. Eesmärk on koguda kokku tähelepanekud, mis aitavad arstil probleemi mõista. Enne visiiti tasub lühidalt kirja panna:
- millal kaebus algas ja kas see on aja jooksul muutunud;
- kui sageli sümptom esineb ning kui kaua kestab;
- mis enesetunnet halvendab või leevendab;
- kuidas mure mõjutab und, töötamist, liikumist või söömist;
- milliseid ravimeid ja toidulisandeid kasutate;
- millised küsimused vajavad teie jaoks kindlasti vastust.
Ravimite puhul on kasulik teada nimetust, annust ja tarvitamise sagedust. Mainida tuleks ka käsimüügiravimeid ning taimseid preparaate, sest need võivad mõjutada ravi valikut.
Kui muresid on mitu, öelge seda kohtumise alguses. Koos saab otsustada, milline probleem vajab esmajärjekorras tähelepanu ja mille jaoks tuleks leppida kokku uus aeg. Nii jääb olulisema hindamiseks piisavalt ruumi.
Kirjeldage kogemust võimalikult konkreetselt
Väljend „mul on halb olla” annab arstile vähem teavet kui kirjeldus „viimase kahe nädala jooksul tekib trepist kõndides õhupuudus, mida varem polnud”. Kasulikud on muutused võrreldes tavapärase enesetundega.
Sümptomeid ei pea esitama meditsiiniliste terminitega. Oma sõnadega rääkimine aitab sageli täpsemalt edasi anda, mida te tegelikult kogete. Kui mälu või ärevus teeb vestlemise keeruliseks, võib märkmetest abi olla.
Mida arst vastuvõtul hindab?
Arst ühendab patsiendi kirjelduse, läbivaatuse leiud ja vajaduse korral uuringutulemused. Ükski neist ei anna igas olukorras eraldi täielikku vastust. Seetõttu võib arst küsida ka küsimusi, mis näivad esialgu põhikaebusega vähe seotud.
Näiteks peavalu hindamisel võivad tähtsad olla selle algus, tugevus, kaasnevad sümptomid, varasemad sarnased episoodid ja ravimite kasutamine. Uuringute vajadus sõltub kogu sellest teabest, mitte üksnes kaebuse nimetusest.
Iga vastuvõtt ei lõpe kindla diagnoosi või retseptiga. Mõnikord on põhjendatud jälgida sümptomite kulgu, muuta mõnd harjumust või teha kordushindamine. Sel juhul peab patsiendile olema arusaadav, kui kaua jälgida ja milliste muutuste korral uuesti ühendust võtta.
Milliseid küsimusi arstilt küsida?
Hea raviplaan on selline, mille eesmärgist ja järgmistest sammudest patsient aru saab. Kui selgitus jääb keeruliseks, paluge seda lihtsamalt sõnastada. Täpsustamine aitab vältida eksimusi ja vähendab ebavajalikku muret.
Vastuvõtul tasub küsida:
- Mis võib minu kaebusi põhjustada?
- Mida kavandatav uuring aitab selgitada?
- Millist kasu ja milliseid kõrvaltoimeid võib ravilt oodata?
- Millal peaks enesetunne paranema?
- Kelle poole ja kui kiiresti pöörduda, kui seisund halveneb?
Rääkige ka sellest, kui ravimi hind, töögraafik või mõni muu praktiline takistus muudab soovituse järgimise keeruliseks. Arst saab ravi kavandamisel arvestada asjaoludega, millest ta teab.
Kuidas hinnata arsti sobivust?
Patsiendi jaoks on tähtsad arsti erialane pädevus, selged selgitused ja lugupidav suhtlus. Usaldust toetab võimalus rääkida oma mure lõpuni ning saada arusaadav põhjendus pakutud uuringutele ja ravile.
Veebiarvustused võivad kajastada inimeste kogemusi suhtlemise või vastuvõtu korraldusega, kuid nende põhjal ei saa usaldusväärselt hinnata kogu ravikvaliteeti. Sobivuse hindamisel tasub arvestada ka arsti eriala, raviasutuse teenuseid ja abi kättesaadavust.
Kui diagnoos või ravivalik jääb pärast selgitusi ebaselgeks, võib olla mõistlik küsida teist arvamust. Eriti kasulik võib see olla keerulise haiguse või suure mõjuga raviotsuse korral.
Pärast vastuvõttu peab järgmine samm olema selge
Enne lahkumist veenduge, et teate, kuidas ravimit kasutada, kust saab uuringute vastused ja kas on vaja kordusvisiiti. Vajaduse korral korrake kokkulepe oma sõnadega üle. See annab arstile võimaluse märgata võimalikku arusaamatust.
Arsti ja patsiendi koostöö jätkub ka pärast kabinetiukse sulgumist. Täpsed tähelepanekud, aus tagasiside ravi mõju kohta ja õigel ajal uuesti abi otsimine aitavad teha järgmisi otsuseid. Vastuvõtu praktiline väärtus seisneb selles, et tervisemure saab põhjendatud hinnangu ning patsiendil on selge tegevuskava.